Oma tunnete ja vajaduste väljendamine on sisemise tervise garantii!

Kooskasvamiseks pakub mulle lahkelt võimalusi mu sõprade pisipoeg Neo! Järgnev lugu on temast inspireeritud!

Oma tunnete ja vajaduste väljendamine on sisemise tervise garantii!

Ebaausus iseenda ja teiste vastu hakkab mürgitama meid ennast ja teisi meie ümber.

Kui jätan märkamata ja/või väljendamata oma tunded ja vajadused (kas teadlikult või alateadlikult), koguneb see allasurutud energia minu sisse ning läheb seal „hapuks“. Seda võib võrrelda anumaga köögis, kuhu te viskate pideval toitu. Soojas ruumis läheb toit roiskuma ja ükskord saab anum täis. Ka allasurutud või kõrvalelükatud tunded ja vajadused kogunevad seni, kuni sisemine anum on pilgeni täis ning lööb siis kõige ettearvamatul moel ja kohas kaane pealt ära, pritsides mürgist haisvat solki kõigile, kes läheduses juhtuvad olema. Või kui ma kaant kõvasti jõuga peal hoian, hakkab mürgine sisu mürgitama minu organismi, avaldudes füüsilise keha või psühholoogiliste häiretena.

Energia jäävuse seadus ütleb, et energia ei teki ega kao, vaid muundub ühset olekust teise. Ka mõtete ja tunnete energia ei kao, vaid muundub ja hakkab meie vastu töötama, kui püüame olla „kenad, viisakad“ inimesed ning unustame ära, lükkame kõrvale, surume alla või lihtsalt ei teadvusta endale oma mõtteid, tundeid ja vajadusi ning ei väljenda neid ausalt. Me oleme sotsiaalsed olendid ja elame teiste inimeste seas. Erinevates kooslustes puutume me lähemalt või põgusamalt kokku teiste inimeste, nende tunnete, mõtete ja vajadustega. Omi mõtteid, tundeid ja vajadusi mitte väljendades valime me tee, mis viib varem või hiljem kriisini suhetes ning loob valu ja segadust ning eraldatust üksteisest. Mida kauem see „solk“ meie sisse on kogunenud ja seal settinud, seda raskem on sedakõikge hiljem klaarida. Seepärast on tervislik nii meile endile kui inimestele meie ümber ning eriti nendele, kellega me iga päev tihedalt kokku puutume, olla ausad oma mõtete, tunnete ja vajaduste suhtes.

Mida tähendab „olla aus mõtete, tunnete ja vajaduste suhtes“? Sageli ei ole seda lihtne teha. Kui me oleme tuimestatud välise või sisemise müra, meile pealesurutud mõttemallide, harjumuste jms poolt, ei pruugi me seda märgatagi, kui me omi vajadusi tahaplaanile lükkame, oma tundeid alla surume ja omi mõtteid ei märka või endale tunnistada ei taha, sest need tunduvad liiga „koledad“. Selle põhjuseks võib olla, et meid on kasvatatud olema „kenad, viisakad väikesed poisid ja tüdrukud“, kes püüavad osta armastust, tähelepanu ja tunnustust ning vältida häbi, süütunnet, valu ja hirmu. Ning nii me veeretame oma „sisemist solgitünni“ läbi terve elu ning aeg-ajalt pritsib sealt välja haisvat mürgist jama meie endi ja ümbritsevate pihta.

Näiteid elust:
1,8 aastane väike poiss küünistab, näpistab ja hammustab mind mitu korda päevas ning mina püüan talle õrna häälega selgitada, et see on minu keha ja mul on valus, kui ta nii teeb. Märkamata, et sekundi murdosa enne seda oleks ma tahtnud valust ja ehmatusest karjuda. Selle sekundi murdosa jooksul surusingi ma märkamatult alla oma tunded - valu ja ehmatuse, mida ausalt väljendades oleksin teinud teene nii endale kui sellele väikesele inimesele. Oma tundeid – valu, ehmatus, ja vajadusi – et mind mõistetaks – see on valus, ebamugav ja ehmatav, väljendamata jättes, lisasin oma „solgitünni“ kapatäie solki juurde. Kuni ühel hetkel tundsin, et ma enam ei suuda – tahan selle väikese olevuse peale valjult karjuda ja kogu oma kogunenud valu, pahameele, ärrituse välja valada. Oma tunnete ja vajaduste väljendamata jätmisega jätsin ka väikese inimese ilma olulisest õppetunnist – selle kuulmisest, nägemisest ja kogemisest, et tema teod mõjutavad maailma tema ümber. Jätsin meid mõlemaid ilma võimalusest saada ühendust sellega, mis meie sees toimub – ehedast ühendusest kahe inimolendi vahel. Seda teadvustades, märkasin veel, et ma ei väljendanud oma tundeid ja vajadusi seepärast, et minu sees oli uskumus, et „ta on väike ja rumal ning ei ole tõsiselt võetav võrdvärne suhtlemispartner“ ehk laps on tilluke ja nati alaväärne olevus, kellega tuleb pudikeeles ninnutada ja nännutada ning kes ikka veel täisväärtuslik inimolend ei ole. Et mina „suur ja tark tädi“ PEAKSIN muudkui näitama üles mõistmist tema vastu ja mitte ootama samasugust mõistmist inimeselt, keda ma sildistan „lapseks“.

Huhh! Milline võimas sasipundar! Nii need meie suhted kiiva hakkava kiskuma. Me näeme kedagi, keda me sildistame „minu laps“ või „minu mees/naine“ või „minu ema/isa“ mitte inimolenditena, kellel on samasugused tunded ja vajadused, vaid kui rollidena, kelle kohta meil on teatud ootused ja eelarvamused, kuidas nad peaksid käituma, millised olema jne. Ning teiselt poolt me oleme tõenäoliselt hirmul, kuidas teised selle vastu võtta võivad, kui me oma tundeid ja vajadusi ausalt väljendame. Me võime jätta väljendamata ka seetõttu, et me usume, et meie oleme vastutavad teiste tunnete eest – ehk meis on uskumus, et meie sõnad võivad „teha haiget“ teistele inimestele. Ja me ei ole kindlad, kas teised suudavad kuulata, et me räägime oma tunnetest ja vajadustest, mitte ei süüdista, kritiseeri ega veereta vastutust selle eest, kuidas me end tunneme teiste peale. Ning veel üks oluline aspekt – me ei ole tõenäoliselt hajrunud selle mõttega, et minu vajadused on maailmale kingituseks. Pigem on meid harjutatud mõtlema, et oma vajadustest rääkimine ja nende eest seismine on isekas ja egoistlik ning minu vajadused on teistele koormaks!

Kogu sellest "jamast" väljatulemiseks on vaja olla tõeline meister. Meister inimsuhete alal. Meistriks saadakse aga ei kuidagi muud moodi, kui õppides ja harjutades. Esmalt õppides märkama oma mõtteid. Neid sabapidi kinni püüdma ja vaatlema, mis märguandeid nad meie sisemise elu kohta kannavad. Seejärel märkama, mis tunded kehas endast märku annavad ning tunnete abil jõuame me lähemale eluenergia allikale - oma vajadustele. Kõik, mida me siin selles elus ette võtame, on ajendatud universaalsetest inimvajadustest, olenemata sellest, kas me oleme neist teadlikud või mitte. Oma ja teiste vajadustest teadlikuks saamine on samm sellise maailma loomise poole nii enda sees kui väljaspool, mis on vaba süüdistamisest, häbistamisest, vihast ja vägivallast – nii iseenda kui teiste vastu. Siinkohal ei pea ma silmas ainult füüsilist vägivalda. Füüsiline vägivald on ainult tagajärg – psühholoogilise vägivalla väljendus materiaalsel tasandil. Seni kui eksisteerib vägivald meie enda sees, on võimatu luua rahu meist väljaspool.

14.aug 2006
Mjösjölidenis