Võime olla hetkes!

10-kuune Emma õpetas mulle, et võime olla kohal lille, lehekese, kastepiisa, liblika ja lapse jaoks, kes neid uurib, teeb lapsega olemise lihtsaks ja loomulikuks! Vastupidi on siis, kui mu peas keerleb tuhat mõtet sellest, mida kõike olulis(ema)t "peaks" ma jõudma veel täna (või oma elus) ära teha. Mis saab olla olulisemat tõelisest kohal olemisest - olemisest siin ja praegu kogu oma tähelepanuga - teise ja enda jaoks!?