laupäev, 9. august 2008

Lapsesuu >;)


4-aastane Keiti Marii:

"Onu Miku on ilus mees. Sellepärast pean mina ka ennast ilusaks tegema."

"Vanaemal oli kass sõjas kaasas. (suveniirkassi kohta, keda ta vanaema eelmise töökoha pildil oli näinud)"

"Nüüd on selline kaup, et hoopis mina lähen Rachidi juurde ja teie jääte kõik siia!" (Rachid on vanaema kolleeg, kellega oli töökohtumine ees ootamas.)

"Kas tegelikult ka nad tapavad loomi!?" (küsis kolm päeva pärast seda, kui oli kuulnud, kuidas liha saaakse.)

"Lähme ligunemisele!" (pidas silmas kogunemist)

Onu Mihkel selgitab midagi Keiti Mariile ja küsib lõpuks:"Kas said pihta?"
"Millega ma sain pihta?" küsib Keiti Marii.




kolmapäev, 2. juuli 2008

Võime olla hetkes!


10-kuune Emma õpetas mulle, et võime olla kohal lille, lehekese, kastepiisa, liblika ja lapse jaoks, kes neid uurib, teeb lapsega olemise lihtsaks ja loomulikuks! Vastupidi on siis, kui mu peas keerleb tuhat mõtet sellest, mida kõike olulis(ema)t "peaks" ma jõudma veel täna (või oma elus) ära teha. Mis saab olla olulisemat tõelisest kohal olemisest - olemisest siin ja praegu kogu oma tähelepanuga - teise ja enda jaoks!?


kolmapäev, 25. juuni 2008

Oma tunnete ja vajaduste väljendamine on sisemise tervise garantii!


Kooskasvamiseks pakub mulle lahkelt võimalusi mu sõprade pisipoeg Neo! Järgnev lugu on temast inspireeritud!

Oma tunnete ja vajaduste väljendamine on sisemise tervise garantii!

Ebaausus iseenda ja teiste vastu hakkab mürgitama meid ennast ja teisi meie ümber.

Kui jätan märkamata ja/või väljendamata oma tunded ja vajadused (kas teadlikult või alateadlikult), koguneb see allasurutud energia minu sisse ning läheb seal „hapuks“. Seda võib võrrelda anumaga köögis, kuhu te viskate pideval toitu.

Mida sa vaatad?


Kummardasin Veeda kultuurikeskuses maani ja väike Keiti Marii käputas uudishimulikult mu kõrvale, sihtis ühe silmaga põrandapragu mu nina ees ja küsis:"Mida Sa vaatad?"


Nagu eesel kahe heinakuhja vahel...


Olin vahepeal segaduses ja ei suutnud valida, kas jätkata blogimist eesti või inglise keeles või mõlemas ja seetõttu ei ole ka võtnud aega oma Keiti Mariiga kooskasvamise lugusid siia kirja panna. Nüüdseks on Keitil täitunud 4 eluaastat ja meie kooskasvamine jätkub. Nii annan endale lubaduse seda protsessi siinkohal edaspidi regulaarsemalt jäädvustada!


Liivakastilood

5.mai 2006

Liivakast on huvitav "väike päriselu mudel". Liivakastis koos oma pisi-kulla lapselapse Keiti Mariiga mängides, lapsi, lapsevanemaid ja kogu selle koosluse omavahelist koostoimimist jälgides õpin üht-teist huvitavat, mida siinkohal rõõmuga teiega, head lugejad, jagan.


Lapsed (vahest isegi täiskasvanud:>)?!) ja eriti väikesed lapsed õpivad matkimise teel - see tähendab, mitte meie sõnadest, vaid sellest, kuidas me ise OLEME, KÄITUME, SUHTLEME ja SUHTESTUME - iseenda, teiste, maailmaga - igal eluhetkel. Ka siis, kui me otseselt laste poole ei pöördu ja siis, kui me arvame, et nad ei märka, ei näe, ei kuule, ei aima... Meie - tavaliselt siis pere - oleme need, kes modelleerivad oma eeskujuga, oma olemisega lapsele suhteid ja suhtlemist ning elamist ja koostoimimist ühiskonnas teiste inimeste keskel. Kui tahame nüüd ja edaspidi elada inimkoosluses, kus väärtustatakse igaühe - nii inim- kui muude olendite ja kogu planeedi Maa -vajadus, on oluline OMAENDA KÄITUMISE, SUHTUMISE, SUHTLEMISEGA lastele modelleerida sellist elamiseviisi, mida me ise naudiksime. Ega asjata öelda:"Laps on kodu peegel!" Nii, et kui me soovime elada rahus, harmoonias, tasakaalus, võidan-võidan suhetes, koostöös, on vaja käituda ja suhelda ning suhtestuda selliselt, mis looks eeldusi kõigeks eelpoolnimetatuks.

Selles protsessis on eriti oluline esmalt märkama hakata ja teadvustada endile oma käitumist ja harjumuslikke reaktsioone.

See tuli nüüd küll pikk sissejuhatus tänasele liivakastiloole!

RESSURSSIDE (MÄNGUASJADE) JAGAMINE
Vaatlesin huviga lapsi - erinevas vanuses, nii umbes alates aastast kuni viie-kuue aastani. Kui üks laps ilmus mänguväljakule oma leludega, "ununesid" teistel omad tegemised sootuks ning rutati uustulnuka "varandust" uudistama, katsuma, katsetama... "Omanike" reaktsioonid olid väga erinevad... Ja lapsevanemate omad veel põnevamad... Küsimus siinkohal lugejale - milline on Sinu reaktsioon, kui üks laps tuleb ja võtab selleks nõusolekut saamata mänguasja teise lapse käest, kes on Sind selles elus oma vanemaks valinud?

KODUTEE

algas vanaema kukil ning kestis Shnelli pargist Suur-Karja pea kaks tundi, sest vahepeal oli soov ise käia ja kõnniteel paelusid huvi erineva nurga all kallakud, mida oli vaja ühes ja teises taktis lugematuid kordi edasi-tagasi läbi hüpelda. Siis oli vaja lihtsalt nii muuseas pista terekäsi pihku mööduvale lilledega tädile ja talle pikalt järele lehvitada. Seejärel tuli uurida ükshaaval kõiki postkaarte, mis kaardimüüjal onul välja riputatud olid ning sabas püsida tädil, kellel olid lillelised kingad ja tere öelda trepil istuvale kassile. Siis sai läbi lipatud Börsi käigust edas- ja tagurpidi ning kristall-lühtrite poetädidega sõbralikult juttu vestetud ja lutsukomm põske pistetud ning sealt ei saanud ju ometi enne lahkuda, kui tädid ennastki minekule asutasid ja poeuksed kinni panid. Nüüd jäi teele pronkskitseke, keda tuli tervitamas käia ja muruplatsi rinnatisel edasi-tagasi tasakaalu harjutada... Sellise pisikese tegelase saatjaks olemine on tõeline meditatsioon - eriliselt tähistan seda, et ikka enam ja enam olen õppinud temaga koos olles nautima olemist hetkes - imetlema, imestama ja rõõmu tundma hästi lihtsatest asjadest, mis "tõsimeelses täiskasvanuelus" nii kerged ununema on! Ja olen taas üles leidnud ühenduse oma sügava sisemise rõõmuga, nii et suudan üsna mõnusalt vastastikku rikastaval ühisel lainel olla. Vaat mida kõike lapsehoidmise käigus ei õpi!!!

Nõnna jõudsime koju kella kahe paiku, mis ju nii teoreetiliselt pidanuks ülim aeg lõunauinakuks olema...

LÕUNAUINAK

... algas minu ponnistustega väikest tegelast veenda, et ta juba üksjagu väsinud peaks olema ja katsetega teda erinevate kavalustega voodisse saada. See ei paistnud aga ligilähedaseltki õnnestuvat ja tegin seekord valiku usaldada Elu ennast. Jälgida, mis siis saab, lootusega, et ehk une-mati tuleb külla vähemalt mõne tunni pärast, kui emme süles bussisõit Viimsisse käes on. Ning parasjagu keset põnevat teekotisolgutamist teatas minu väike sõber ootamatult:"Keiti tahab magada!" Ennäe! Ja ei võtnud viit minutitki sellest hetkest, kui pisitegelane juba voodis magusat und magas! Ei mingit piinlemist ega jõu- ja ilunumbreid voodist lahkumise takistamiseks või magamise vajalikkuses ja õigeaegsuses veenmises! Ütle sa! Ja mina oma "täiskasvanu piiratuses" olin taas kinni olnud eelarvamuses, et mina tean, millal teine inimene väsinud on ja puhkust vajab!